Täitemenetluses tuleb ette olukordi, kus sissenõudja on alustanud täitemenetlust oma nõude rahuldamiseks. Kohtutäitur on teinud täitemenetluse raames mõningaid täitetoiminguid nõude rahuldamiseks, kuid lõppresultaadina tasub võlgnik oma võlgnevuse siiski otse sissenõudja pangakontole, lugedes sellega oma võlgnevuse kaetuks. Sellisel juhul kohtutäitur justkui ei teinudki palju, et sissenõudja nõue saaks täidetud, kuid ometigi on kohtutäituril seadusest tulenevalt õigus oma tasule.
Täitemenetluse rusikareegliks on asjaolu, et täitekulud sh kohtutäituri põhitasu tasub võlgnik, kuivõrd tema on põhjuseks, miks üldse täitemenetlus algatati. Järelikult sissenõudja üldjuhul ei peaks kandma täitemenetlusega seotud kulusid. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lõike 2 sõnastusest järeldub aga midagi muud. Sätte kohaselt kui võlgnik on sissenõudjale otse tasunud võlgnevuse ära ning sissenõudja taotleb seetõttu täitemenetluse lõpetamist, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Juhul kui sissenõudmata jäänud summa oli suur, tekib olukord, kus sissenõudja peab tasuma kohtutäituri kulude katteks suure summa.
Riigikohus on antud kohtutäituri seaduse sätte eesmärki ja olemust analüüsinud lahendis nr 3-2-1-32-16. Riigikohus on sätte tõlgendamisel lähtunud ikkagi täitemenetluse rusikareeglist, et üldjuhul tasub täitekulud võlgnik mitte sissenõudja, kuid KTS § 41 lõike 2 näol on tegemist sättega, millisest tulevad üksikud erandid. Lahendi punktis 16 toob Riigikohus selgelt välja kaks erandlikku olukorda, millisel juhul jäävad täitemenetluse kulud sissenõudja kanda. Nendeks erandlikeks olukordadeks on:
1) kui kohtutäitur on enne oma tasunõude rahuldamist võlgniku vara aresti alt vabastanud ning kohtutäituril puudub muu võimalus oma tasunõuet võlgniku vara arvel rahuldada (täitedokumendiks on asjaõiguslik dokument, nt TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud dokument, mille korral ei ole täitemenetluse võlgnik kohustatud tasuma raha, vaid peab taluma oma vara müümist teise isiku võla katteks);
2) olukord, mil tegemist ei ole võla otsemaksmisega (sh nt kompromissi alusel osamaksetega), vaid sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse.
Eeltoodud kahe erandliku näite korral on kohtutäituri tasude kohustatud subjektiks sissenõudja, mitte võlgnik.
Riigikohus rõhutas aga asjaolu, et tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 punktist 2 lõpetab kohtutäitur täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. TMS § 48 lg 1 punkti 2 järgi ei tule aga täitemenetlust kohtutäituril vähemalt üldjuhul lõpetada enne, kui rahuldatud on ka kohtutäituri tasunõue. Riigikohus selgitas, et sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 punkti 2 tähenduses hõlmab endas ka täituri tasunõuet ning täituri tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses.
Kokkuvõtvalt olukorras, kus võlgnik on oma võlgnevuse tasunud sissenõudjale otse võib erandlikel juhtudel jääda kohtutäituri tasude maksmise kohustus sissenõudja õlgadele, minnes seeläbi vastuollu täitemenetluse kulude tasumise rusikareegliga. Juhul kui kohtutäitur ennatlikult ei vabasta võlgniku vara aresti alt ning ei lõpeta täitemenetlust on võimalik, et kohtutäituri tasud jäävad siiski võlgniku kanda hoolimata asjaolust, et tema tasus võlgnevuse otse sissenõudjale.
